Halloween on hirmudele vastu astumise aeg ja sobib ideaalselt ka oma toidufoobiaga tegelemiseks. Burger King aitab sind selles – meie juures saad oma tellimuse kombineerida just nii, nagu ise soovid. Seisame nauditava ja hirmuvaba toidu ning vaimse tervise eest.
Telli hirmuvaba burger siit
Mis on foobiad?
Foobiad on psüühikahäired, mille puhul on ärevus seotud mõne konkreetse, inimese suhtes välise objektiga.
Taolisi kartusi on mitmeid, aga kõige levinumad on näiteks ämblikukartus ehk arahnofoobia, kõrgusekartus ehk akrofoobia ja kinnise ruumi pelgus ehk klaustrofoobia. Foobiaid on igasuguseid ning mõnede jaoks võib hirmsaks osutuda ka kõige tavalisem asi — näiteks külmkapis seisev ketšup.
Millest foobiad tekivad?
Foobiad võivad tekkida mõndade äärmiselt ebameeldivate olukordade ja traumeerivate sündmuste tõttu või on tegemist lihtsalt geneetilise eelsoodumusega ärevuseks. Aeg-ajalt on foobiad omavahel seotud. Näiteks ei pruugi inimene tegelikult tomatit karta, aga trüpofoobia (aukude kartuse) tõttu on neis olevad auke meenutavad seemned tema jaoks ääretult ebameeldivad. Kuna foobiatel võib olla mitmeid põhjuseid, ei ole keegi meist foobiate eest kaitstud. Nii võib üks ebameeldiv olukord kasvada ebamugavaks ärevuseks, mis häirib meie igapäevaseid toimetusi.
Mis tunne tekib?
Hirmutekitajaga kokku puutudes võib ärevuse tugevus kõikuda ebamugavustundest tugeva paanikahooni. Südamekloppimine, pearinglus ja nõrkushood on ainult mõned sümptomid, mis foobiaga inimestel esineda võivad. Vahel ei pea hirmutekitajaga isegi kokku puutuma – piisab pelgalt mõttest.
Taolised hirmud häirivad inimeste igapäevaelu ja võivad tekitada probleeme suhtlemisel ja väljas käimisel. Mõnikord on nendega toimetulekuks tarvis isegi professionaalset sekkumist.
Ära ütle juust ...
Turofoobia all kannatavad inimesed ei kannata juustu – mõnel juhul võib jälestusskaala oleneda sellest, kas võileivale on pandud viiluke Cheddarit või hoopis sinihallitusjuustu, kuid üldiselt on turofoobidele ebameeldiv nii juustu lõhn kui selle tekstuur. Kohati piisab lihtsalt selle olemasolust, et turofoob toidupoes juustuletist suure kaarega mööda kõnniks. Kõige hullemaks peetakse tugeva lõhna tõttu sinihallitusjuuste ja eriti vastikuks peetakse kreemjuustude tekstuuritust.
Kohting oli ideaalne, kuni ta tellis juustuvaagna. Nägin, kuidas kelner tõi lauale hulga erinevaid juuste – brie, gouda, sinihallitus. Ma ei suutnud keskenduda millelegi muule. Juust! See lõhnas nii tugevalt, tundsin, kuidas mul kõhus keeras. Ta naeratas ja lõikas tüki sinihallitusjuustu ning ulatas selle mulle. Käed värisesid, kui püüdsin viisakalt keelduda, kuid sõnad takerdusid kurku. “Sa ei taha proovida?” küsis ta üllatunult. Vajusin toolil tahapoole, silmad ainult taldrikul ja ninas juustuhais.
Marko L.
Ei pea kartma!
Meil saab ka ilma.
“Su toit näeb välja, nagu oleks sinna just värsket verd peale pandud”.
Mõnedele inimestele meenutab ketšup erepunast värvi verd ja mõte selle söömisest tekitab neis lausa füüsilist õõvatunnnet. See ja ärevusega seonduvad sümptomid on piisavad, et ketšupit täielikult vältida.
“Olen 34 ja mul on ketšupikartus. Naljakas on see, et olen nüüd kohtunud veel kahe inimesega, kellel on sama foobia. Minu arvates on kõige raskem olla seda söövate väikeste lastega. Täiskasvanud hoiavad ketšupit tavaliselt taldrikutel, samas kui lapsed mäkerdavad sellega kokku oma sõrmed ja näo. Samuti olen õppinud, et kooliealistele ei tohi ketšupihirmust teada anda, sest nende meelest on naljakas sind kleepuvate sõrmedega taga ajada! Tunnen, et olen vanemaks saades oma hirmuga paremini hakkama saanud. Kuni selleni, et mu partner saab nüüd minuga koos olles ketšupit süüa. Ma pean lihtsalt kõrvale vaatama, kui ta selle taldrikule paneb ja see peab olema minust võimalikult kaugel.”
Erin C.
Ei pea kartma!
Meil saab ka ilma.
“Küüslaugu kartmiseks ei pea olema vampiir ... päris tõsiselt”.
Alliumofoobid kardavad sibulat ja küüslauku ega taha isegi mitte nende lähedusse sattuda, rääkimata söömisest. Eelkõige on vastik just lauguliste tugev lõhn, aga ka nende tekstuur. Paljude jaoks on okserefleksi tekitav just praetud sibul.
“Üks terav lugu oli ühel kontserdil, kus tellisin kohvikust keskelt pooleks murtud võiku. Jõudsin mitu head ampsu võtta, enne kui tuttav krõmps hamba alla jäi. Ausalt, sibulal on hoopis teine crunch kui kurgil või õunal. Ja siis ma tunnen selle maitse ära ja on instant blokk, lõuad kangestuvad ... Mõnikord suudan hambad ristis alla neelata, aga siis proovisin mitu korda ... ja ...ei, iiveldab, kurgust viskab üles ... Pidingi vetsu jooksma ja seal välja sülitama.”
Nele S.
Ei pea kartma!
Meil saab ka ilma.
“Tomatihirm on päris!”
Lükopersikoafoobia tähendab ebanormaalset hirmu tomatite ees, eelkõige kardetakse nende maitset ja tekstuuri. Tänapäeval ühte armastatumat köögivilja peeti ammustel aegadel ohtlikuks ja neid kasvatati hoopis ilutaimena. Mõni pelgab tomateid aga hoopis rohelistes tomatites sisalduva mürgise solaniini tõttu, kartuses mürgitus saada.
“Olin sõpradega aiapeol. Kõik oli tore, kuni tuli grillitud tomatitega salat. Nägin neid, punaseid ja läikivaid, laual lebamas. Tundsin, kuidas mu süda hakkas kiiremini lööma. Tomatid! Nende läige, seemned ... midagi nendes oli valesti. Hingamine muutus raskeks. Keegi ulatas mulle kahvli. Silme eest läks mustaks. “Sa oled päris kahvatu,” ütles keegi, aga ma ei kuulnud enam. Järgmisel hetkel olin juba külma higiga kaetud ja süda läikis.”
Peeter R.
Ei pea kartma!
Meil saab ka ilma.
“Minu jaoks on peekon nagu söödav vähk ...”
Mis on mõne jaoks unistuste hommikusöök, on beikonofoobidele õudusunenägu. Toored peekonilõigud tekitavad nendes vastikustunnet, rasvapritsmed ärevust ja tugev lõhn ajab iiveldama. Iseäranis vastikuks muutub peekon mõne jaoks seismisel. Idee hangunud rasvast ei ole just kõige parem.
“Mulle ei meeldi peekon mitte ühelgi võimalikul kujul. Minu jaoks on vastik toore peekoni tekstuur, selle lõhn ja üldse, mõte sellest on rõve. Kõige vastikum on mulle aga peekoni valmistamine. Rasvane pann, tuba haiseb ja see, kuidas see peale küpsemist välja näeb. Lihtsalt võigas! Ma ei tea kuidas inimesed seda koguaeg süüa tahavad.”
Juhtunud on midagi negatiivset/traumeerivat: “Mina ei julge üksi viinamarju süüa. Kunagi tööl pidin selle kätte lämbuma... õnneks sain kohe esmaabi, kuna töökaaslane oli just kursustel käinud ... Seega söön harva, aga keegi peab kõrval olema ...”
Pille-Triin M.